Laulja, kelle muusika kõlas New Yorgi järgmises linnapeas, tähistab oma 17. sünnipäeva linnas, mis kunagi ei maga, ning ta on kirjutanud täpselt sellise armulise, eneseteadliku ja pisut tuima avakirja, mida võiks tema ametikohal popstaarilt soovida.
Kui jäite vahele: 5. novembril astus New Yorgi linnapeaks valitud Bill de Blasio välja oma võidukõnet meeldejäävate inimeste ees. Lorde's Royals, nagu Maitsepill kenad arvustused. Uues Tumblri postitus tema 7. novembri sünnipäevaks Puhas kangelanna laulja ütleb, et on praegu New Yorgis, kontrollib Stevie Nicksi ja tema nime Ribid - kaunistab Broken Social Scene'i ja väljendab tänu selle eest, kui kaugele ta aastaga on jõudnud – nagu ta seda ütleb, alates SoundCloudi käivitamisest kuni mängimiseni inimeste toas, kelle nimesid ma kummardan. (Lisaks märkasime teda Soho House's Satellite Night pidu koos M.I.A. teisipäeva õhtul.)
Ta vihjab ka oma edasistele plaanidele: ma mõtlen juba järgmisele projektile, taasleiutamisele ja persoonidele, teatraalsusele ja peensusele ning lihtsusele ja keerukusele. ja jõudu.
Kuulake allpool Nicksi Edge of Seventeen ja kerige alla, et lugeda Lorde'i kirja. Hüüded tavainimestele lollides linnades:
//www.youtube.com/embed/Dn8-4tjPxD8
ma olen New Yorgis. Kirjutan seda sellepärast, et olen sattunud sellesse veidrasse vanuselõhesse, kus Uus-Meremaal on minu sünnipäev, aga New Yorgis on veel päev aega minna. see on mu esimene sünnipäev kodust eemal, mis on lahe, välja arvatud see, et mu väikevend, kes sündis minuga samal päeval, saab täna kaksteist. palju õnne sünnipäevaks, angelo. ma võlgnen sulle palju jäämurdja hapu.
ma mõtlen tagasi oma eelmisele sünnipäevale; see langes keset eksamite läbivaatamist, kuid hunnik mu sõpru tulid ikkagi kooki sööma ja mu juukseid sasitama ja pokemonitest rääkima. veidrikud. igatsen neid ja oma perekonda kohutavalt! aga mul on siin New Yorgis omamoodi perekond – meie väike tihe kamp mängib etendusi ja oleme pidevalt ülekoormatud ja uinume taksode taga.
seekord eelmisel aastal tegin ma soundcloudi, twitterit ja tumblrit, kõik lorde nimel. mul polnud õrna aimugi, mis muusikaga juhtuma hakkab. lootsin, et läheb korda.
eile õhtul mängisin toas inimestega, kelle nimesid ma kummardan, hingasin nagu kuldset suitsu, aupaklik. on palju rumalat jama, mis kaasneb sellega, et mul on õnn teha seda, mida teen – paljud asjad, mida ma pigem jätaksin, kui saaksin –, aga ma poleks eile õhtul millegi vastu vahetanud. Tundsin end nii soojalt nende legendide süles, kes on piisavalt head, et minusse uskuda, imelik väike pätt, kes ma olen. Ma saan iga päev ikka ja jälle aru, kui õnnelik mul siin olla on. ja see on ka teie kõigi – tavaliste inimeste rumalustes linnades, kes panevad mind tundma end nii armastatuna ja tugevana ning kelle nälga ma ei jõua ära oodata, millal saaksin rohkema muusikaga rahuldada.
Ma isegi ei tea, mida ma öelda tahan, ma lihtsalt üritan mõtiskleda selle üle, mis praegu toimub. ma mõtlen juba järgmisele projektile, taasleiutamisele ja persoonidele, teatraalsusele ja peensusele ning lihtsusele ja keerukusele. ja jõudu. tänane imelik kellaaeg on vaba päev (omamoodi), nii et ma võtan end soojalt kokku ja kõnnin mööda linna, kuulan stevie nicke ja katkist seltskonnastseeni, tunnen end seitsmeteistkümneaastasena ja kallistan end külma vastu. kui sa mind näed ja ma sosistan endamisi hulluks, siis ära muretse. see on lihtsalt õnnelik tänumantra asjade käigu eest.